Fašism
From Wikipedia, the free encyclopedia
Fašism on ideoloogia, poliitiline liikumine ja valitsemisvorm[1], millele iseloomulikuks on uurijad pidanud totalitarismi, demokraatiavastasust, marurahvuslust ja paremäärmuslust.[2][3][4]
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2009) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2022) |
Sõna "fašism" algallikas on itaalia sõna fascismo, mis on tuletatud sõnast fascio ('kimp', ülekantud tähenduses 'poliitiline ühendus'), mis pärineb ladina sõnast fasces 'vitsakimp' (Rooma riigi magistraatide (liktorite) võimu sümbol). Fašismi puhul võib kohata isamaa (patriotism), rassi (rassism) vms väärtuste ülistamist eesmärgiga hoida masse alaliselt mobiliseerituna, mis sageli on viinud selleni, et jõulisele militarismile on lisandunud vähemuste rõhumine (eriti rahvussotsialismi puhul, mille oluline joon oli rassism) ja opositsiooni rõhumine. Siiski on 'fašism' selle liikumise algusest saadik üks raskemini täpselt defineeritavaid mõisteid, võib-olla sellepärast, et puudub süstematiseeritud ja ühtne fašistlik ideoloogia ja valitsemisvorm nagu teiste hilisuusaja ja uusima aja ideoloogiate puhul.[5][6][7]
Fašismist sai oluline ja mõjukas poliitiline liikumine 20. sajandi alguse Euroopas.[8] Esimesed fašistlikud liikumised tekkisid Itaalias esimese maailmasõja ajal, sõdadevahelisel perioodil levis fašism mujal Euroopas. Fašismi tekkele andis olulise tõuke esimene maailmasõda, mis kutsus esile suuri muutusi sõja mõistmises, ühiskonnas, riigis ja tehnikas. totaalse sõja tulek ja ühiskonna täielik mobiliseerimine tegid lõpu vahetegemisele tsiviilisikute ja sõjaväelaste vahel. Et fašism vastandub poliitilisele pluralismile ja võrdõiguslikkusele (sotsiaalsele võrdsusele),[9] ning vasakpoolseteks peetavatele liikumistele, nagu liberalism,anarhism, sotsiaaldemokraatia, sotsialism, kommunism ja marksism, paigutab enamik eriteadlasi selle traditsioonilise poliitilise spektri paremasse äärde.[10][4][11]
Fašism esitab end "kolmanda teena" või "kolmanda positsioonina"[12] mida iseloomustab lahkarvamuste kõrvaldamine. Ühiskond toimib range distsipliini all ja täielikus andumuses käsuliinidele; toimib tugev sõjaväeline võimuaparaat, mille vaim laieneb ühiskonnale tervikuna, haridus annab tugevalt edasi sõjalisi väärtusi; valitseb tugevalt identitaarne ohvrirolli sugemetega rahvuslus, mis viib poliitilise vägivallani nende vastu, keda määratletakse vaenlastena.[13] Fašistid peavad iganenuks liberaalset demokraatiat, esimese maailmasõja "dekadentlike" võitjariikide valitsemisvormi, ja peavad vajalikuks ühiskonna täielikku mobiliseerimist totalitaarse ainuparteiga riigis, et valmistada rahvast ette relvakonfliktiks ja vastata tõhusalt majanduslikele raskustele. Niisugust riiki juhib tugev juht, diktaator, ja valitseva fašistliku partei liikmetest koosnev sõjaväeline valitsus, mis suudab luua rahvusliku ühtsuse ning hoida ühiskonnas stabiilsust ja korda. Fašism ei pea vägivalda tingimata loomult halvaks ning näeb poliitilises vägivallas, sõjas ja imperialismis vahendeid rahvuslikuks "taassünniks" ja noorenemiseks.
Pooldatakse segamajandust, mille põhieesmärk on jõuda protektsionistliku ja interventsionistliku majanduspoliitika abil autarkiani. Praktikas ei muutnud fašistlikud režiimid kapitalistlikku majandussüsteemi sügavalt, mõnel juhul ajasid isegi erastamispoliitikat[14][15] ja järgisid süstemaatiliselt traditsioonilise töölisliikumise ideoloogiaid.
Fašistliku režiimi mõistet saab rakendada mõnedele totalitaarsetele ja autoritaarsetele poliitilistele režiimidele[16] sõdadevahelises Euroopas ja praktiliselt kõikidele Teljeriikidele teise maailmasõja aegses Euroopas. Esimesel kohal oleks Benito Mussolini fašistlik Itaalia (1922), millest sai eeskuju ja pärineb termin, kuigi eriteadlaste seas ei ole konsensust selles, et tegu oli totalitaarse režiimiga,[17] järgneks Adolf Hitleri Kolmanda riigi Saksamaa (1933), mis arendas selle lõpuni välja,[17] ja ringi sulgeks Francisco Franco diktatuur Hispaanias, mis kestis paju kauem, 1939–1975, ja evolutsioneerus ideoloogiliselt "fašistiseeritud diktatuurist"[18] — praktiliselt ükski eriteadlane ei pea Franco režiimi täiesti fašistlikuks, kuigi paistab piisavalt selge, et Franco režiimi esimesel kümnendil oli oluline fašistliku tüüpi komponent, mis näitab, et Hispaania juhtum on komplitseeritud —,[19]hästi määratletud ideoloogia puudumiseni, kui mitte arvestada rahvuskatoliiklust.
Pärast lüüasaamist teises maailmasõjas lakkas fašism olemast rahvusvaheliselt oluline liikumine. Et teised poliitilised organisatsioonid lükkasid fašistliku ideoloogia ja fašistlikud režiimid jõuliselt tagasi, on vähesed parteid tunnistanud end avalikult fašistlikuks, ja seda sõna tarvitatakse tavaliselt halvustavalt ja ekslikult mitmete poliitiliste rühmituste kohta. Nii kasutatakse sõnu "neofašistid" ja "neonatsid" tavaliselt paremäärmuslike parteide, kohta, mille ideoloogiad sarnanevad 20. sajandi fašistlike liikumiste ideoloogiatega või pärinevad nendest; paljudes maades on olemas seadused, mis keelavad või piiravad nende olemasolu, nende minevikutegude eitamist või revideeritud käsitlust, näiteks holokaustieitamist, ja nende sümbolite eksponeerimist.[20] Fašismi on nimetatud "kõigi aegade suurimaks väljakutseks liberaalsele demokraatiale ja valgustuse väärtussüsteemile".[21]
Fašism on poliitiline ideoloogia, mis tugineb rahvuslikele ja kultuurilistele tunnustele ja on ühe isiku, diktaatori, juhtimise all ning taotleb sõjaliselt tugeva totalitaarse riigi loomist. Fašistlikus riigis kuulub kogu võim ainuparteile ja selle autoritaarsele juhile, puudub parlament ja vaba meedia.
Fašistlikus riigis on suur kalduvus peatada kõik dekadentsi ehk ühiskondliku allakäigu nähud, luues repressiivse ja sotsiaaldarvinistliku keskkonna, kus nõrkust ei taluta ning erinevaid ühiskonnaklasse tihti ahistatakse. Fašistlikeks põhiväärtusteks on, nagu need olid kirjas Vichy Prantsusmaa rahvusembleemil: töö ehk kohustused, perekondlikud väärtused ja isamaa.
Fašism tõusis esile Euroopas 20. sajandi esimesel poolel. Fašismile on iseloomulik kritiseerida kapitalistlikke ja kommunistlikke majandussüsteeme, liberaaldemokraatlikku poliitilist süsteemi ning nendega seotud liialt mõõdukaid konservatiivseid erakondi ja liberaalsete erakondade ühiskondlikku liberalismi, mida fašistid peavad dekadentsiks. Fašistide arust muutis maailmasõda liberaaldemokraatia poliitiliseks igandiks ning vaid sõjaliselt ja isikuliselt mobiliseeritud autoritaarne riik suudab vastata ühiskondlikele ja majanduslikele kriisidele ning kaitsta oma rahvast. Fašistide jaoks pole vägivald objektiivselt halb ning nad usuvad, et see on vajalik rahva huvide kaitseks.
Algses ja kitsamas tähenduses on see autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias aastatel 1922–1943, ja mille juht oli Benito Mussolini. Fašismi nimetust on erineval alusel laiendatud ka rahvussotsialismile ning muudele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele. Rahvussotsialismi nimetamine fašismiks on omane eelkõige Venemaa ja Nõukogude Liiduga seotud ringkondades, kuna Jossif Stalin ei soovinud omal ajal rahvussotsialiste sotsialistideks tunnistada ja käskis neid nimetada fašistideks.
Fašismil kui ideoloogial puudub iseloomustav majandussüsteem. Fašismi majanduslik osa põhineb sellele eelnenud sündikalismil, mis ise loodi vastuseks kommunistlikule majandussüsteemile. Kõiki kolme loetakse sotsialismi vormideks, milles tööstusressursid kuuluvad töölistele ühel või teisel moel. Fašismis organiseerivad äriomanikud rahvale tööd, kaupa ja teenuseid rahalise motiivi ja firmade loomisega, kuid neile ei anta erilist kaitset riikliku survestamise ega sõjaväes teenimise eest ja nad ei tohi oma meetmete läbi riiklikku ainuvõimu kõigutada.