William Tecumseh Sherman
From Wikipedia, the free encyclopedia
Armeekindral William Tecumseh Sherman (tɪˈkʌm sə)[1] (8. veebruar 1820 Lancaster, Ohio – 14. veebruar 1891 New York) oli Ameerika Ühendriikide sõjaväelane, ärimees, haridustegelane ja kirjanik. Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal teenis ta Uniooni armees kindralina ja kogus tunnustust oma väljapaistva sõjalis-strateegilise mõtlemise eest ning kriitikat põletatud maa taktika kasutamise eest totaalses sõjas Konföderatsiooni vastu.[2][3]
William Tecumseh Sherman | |
---|---|
Sherman kindralmajorina 1865. aasta mais. Must leinapael ta vasakul käel on president Lincolni mälestuseks. Foto: Mathew Brady. | |
Hüüdnimi |
|
Sünniaeg |
8. veebruar 1820 Lancaster, Ohio |
Surmaaeg |
14. veebruar 1891 (71-aastaselt) New York, New Yorgi osariik |
Truudusvanne | Ameerika Ühendriigid |
Teenistus |
|
Teenistusaeg |
|
Auaste | |
Juhtinud |
|
Sõjad/lahingud |
Ameerika Ühendriikide kodusõda
|
Autasud | Thanks of Congress (1864. ja 1865. aastal) |
Abikaasa | Ellen Ewing Sherman |
Autogramm |
Sherman osales Ameerika kodusõja algusaastal esimeses Bull Runi lahingus ja võttis osa sõjategevusest Kentuckys. Ta teenis kindral Ulysses S. Granti all 1862. ja 1863. aasta Fort Henry, Fort Donelsoni ja Shiloh' lahingus, mis viisid Mississippi jõe kaldal Vicksburgis asunud Konföderatsiooni tugipunkti langemiseni ning Konföderatsiooni vägede taandumiseni Tennessee osariigist Chattanooga kampaania ajal. 1864. aastal võttis Sherman Grantilt üle Uniooni ülemjuhataja rolli sõja läänerindel. Tema juhtimise all vallutasid Uniooni väed Atlanta linna ning selle operatsiooni edu aitas märkimisväärselt kaasa Abraham Lincolni ametisse tagasi valimisel 1864. aasta presidendivalimistel. Shermani järgnev marss läbi Georgia halvas veelgi Konföderatsiooni võimet sõda jätkata. 1865. aasta aprillis võttis Sherman vastu Konföderatsiooni vägede alistumise Lõuna- ja Põhja-Carolinas, Georgias ja Floridas.
Pärast seda, kui Grantist sai president, võttis Sherman üle ta koha USA armee ülemjuhatajana (Commanding General of the United States Army) ning teenis sellel ametikohal aastatel 1869–1883. Järgmise 15 aasta jooksul oli Sherman vastutav ka USA armee tegevuse eest Indiaanisõdades. Sherman pooldas vaenulike indiaanlaste vastu totaalse sõja kasutamist, et nad oma reservaatidesse tagasi sundida. Ta keeldus poliitikas osalemisest ja avaldas 1875. aastal oma memuaarid, mida peetakse üheks parimaks vahetuks ülevaateks kodusõjast. Briti sõjaajaloolane Basil Liddell Hart on öelnud, et Sherman oli "esimene kaasaegne kindral".[4]