Teise koalitsiooni sõda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Teise koalitsiooni sõda (1798–1802) oli teine sõda revolutsioonilise Prantsusmaa ja Euroopa monarhiate vahel, mida juhtisid Suurbritannia, Austria ja Venemaa ning millesse olid kaasatud Osmanite riik, Portugal ja Napoli. Nende eesmärk oli tõkestada vabariiklikult Prantsusmaalt eksporditavat kodanikeõigusi, vabadusi, pärisorjuse kaotamist.
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2016) |
Teise koalitsiooni sõda | |||
---|---|---|---|
Osa Prantsuse revolutsioonisõdadest ja Koalitsioonisõdadest | |||
Louis-François Lejeune: Marengo lahing | |||
Toimumisaeg | 1798–1802 | ||
Toimumiskoht | Euroopa, Lähis-Ida, Vahemeri, Kariibi meri | ||
Tulemus |
Prantsuse võit, Lunéville'i rahu, Amiens'i rahu
| ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Nad ei suutnud kukutada revolutsioonilist režiimi ja Prantsuse territoriaalne kasv 1793. aastast saati kinnitati. Koalitsioniriigid moodustasid uue liidu ja püüdsid Prantsusmaa eelmisi sõjalisi vallutusi tagasi pöörata. Koalitsioonil läks aastal 1799 väga hästi, kuid Venemaa tõmbus peale kaotatud sõjakäiku Itaaliasse tagasi. Napoleon sai Prantsusmaal võimule 1799. aasta lõpul ning tema ja ta kindralid lõid koalitsiooni. Lunéville'i rahuga aastal 1801 säilitas Prantsusmaa kõik oma eelmised saavutused ja omandas uusi maid Toscanas Itaalias, samas Austriale lubati Venezia ja Dalmaatsia rannik. Suurbritannia ja Prantsusmaa sõlmisid Amiens'i rahu märtsis 1802, tuues Euroopasse rahu, mis kestis 14 kuud. Mais 1803 olid Suurbritannia ja Prantsusmaa taas sõjas ja aastal 1805 koostas Suurbritannia Kolmanda koalitsiooni sõja jätkamiseks Prantsusmaa vastu.