Talvitumine
From Wikipedia, the free encyclopedia
Talvitumine on protsess, mille käigus mõned organismid kohanevad talviste tingimustega (miinustemperatuurid, jää, lumi, piiratud toiduvarud), mis takistavad nende normaalset elutegevust või muudavad ellujäämise lausa võimatuks.
Talvitumine on võimalik nii loomade kui ka taimede seas, kuid nende talve üle elamise viisid on erinevad. Loomad võivad talve üle elamiseks rännata lõunasse, kus on soojemad tingimused; kasvatada selga talvekasuka, mis on soojapidavam kui suvine ning alati heleda tooniga, et loomal oleks lihtsam end lumes peita; kolmandad aga heidavad energia kokkuhoiuks hoopis magama.[1] Tüüpiliselt langeb looma kehatemperatuur sügava talveune ajal umbes kümne kraadini. Sellist und võib jagada ka kaheks tüübiks: sügavamaks talveuneks ja pinnapealsemaks taliuinakuks.[2]
Taimede jaoks on talvine elu mõneti nagu elu kõrbes: vett napib, sest see on suurelt jaolt jäätunud. Talve ajal napib ka valgust, mis on taimede jaoks hädavajalik energiaallikas.[3] Vee ja valguse puudumise tõttu kulutavad taimed võimalikult vähe energiat, et toitainevarust jätkuks kevadeni. Taimedel on olemas kaks talvitumise strateegiat: talviste olude vältimine ja talvede talumine. Talve väldivad näiteks rohttaimed. Nende maapealsed osad surevad, aga maa-alused osad, nagu juured ja risoomid, jäävad ellu, kuna maa all on soojem. Ka üheaastased taimed väldivad talve, tehes seda seemnete abil, sest seemnete veesisaldus on väike ning neis sisaldub glütseriin ehk antifriis. Talve taluvad taimed on näiteks puud, mis lihtsalt minimeerivad oma elutegevust.[4]