Spandau vangla
From Wikipedia, the free encyclopedia
Spandau vangla oli Berliini kõige läänepoolsemas linnarajoonis Spandaus (Lääne-Berliin) tegutsenud vangla.
Spandau vangla ehitati 1876. aastal 134 kongiga Preisi sõjavanglaks. 1919. aastast hoiti seal vangistuses ka tsiviilvange. Tol ajal mahutas ehitis 600 vangi.[1]
1946. aastal võtsid liitlased vangla üle. Hilisematel vangla tegutsemisaastatel toimus vangide järele valvamine rotatiooni korras ja selles olid esindatud nii Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia,Nõukogude Liidu kui ka Prantsusmaa vanglatöötajad.[2]
18. juulil 1947 paigutati Spandau vanglasse seitse Nürnbergi protsessides vangistusse mõistetud natsionaalsotsialistliku Saksamaa sõjaroimarit.
- Rudolf Heß, vang nr 7, mõistetud eluaegsesse vangistusse;
- Walther Funk, vang nr 6, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1957;
- Erich Raeder, vang nr 2, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1955;
- Albert Speer, vang nr 5, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
- Baldur von Schirach, vang nr 1, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
- Konstantin von Neurath, vang nr 3, mõistetud vangi 15 aastaks, vabastati 1954;
- Karl Dönitz, vang nr 4, mõistetud vangi 10 aastaks, vabastati 1956.
Spandau vangidele lubati harva külastajaid ja kirju, samuti piirati lugemist ja vangide omavahelist suhtlemist ka suhtlemist vangivalvuritega.[3]