Näljahäda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Näljahäda ehk näljaaeg on ajajärk, mille jooksul nälg ja sellest tulenevad haigused tekitavad harilikust palju suurema suremuse. Näljahäda põhjustavad põllusaagi hävimine, populatsiooni järsk kasvamine või valitsuse poliitilised otsused. Selle tagajärgedeks on üldjuhul piirkondlik alatoitumine, epideemiad ja suurenenud suremus. Näljahädasid on olnud kõigil mandritel. 19. ja 20. sajandil kannatasid Ida-Euroopa ja Aasia riigid enim näljahädade põhjustatud rahvastiku suremuse pärast. 1970. aastal hakkasid näljahädad taanduma.
Tänapäeval esineb näljahädasid peamiselt Aafrika mandril, mis on olnud alates 2010. aastast enim näljahädas vaevelnud manner kogu ajaloo vältel. Üle poole arengumaade lastest ehk 200 miljonit inimest kannatab alatoitumuse all või lausa nälgivad. Eestis olid esimesed kirjalike allikate põhjal teada olevad näljahädad aastail 1315 (1315. aasta näljahäda) ja 1601–1602[1], aga arheoloogiliste andmete põhjal on järeldatud, et neid pidi esinema varemgi, ajal, mil kirjalikke ülestähendusi ei olnud. Üheks selliseks on peetud 535.–536. aasta kliimakatastroofi järgset näljahäda[2].
Maailma Terviseorganisatsiooni väitel on nälg inimkonna suurim oht[3]. WHO andmete järgi surevad pooled maailma lastest toidupuuduse tagajärjel. Tegelikku nälga on raske defineerida, kuid nälga kannatavad suuremal või väiksemal määral 842 miljonit inimest ehk 12,5% maailma rahvastikust.