Märgala
From Wikipedia, the free encyclopedia
Märgala on ala, mille pinnas on kas alaliselt või ajutiselt liigniiskusega küllastunud.
Märgalad on tavaliselt osaliselt veega kaetud. Märgalade hulka kuuluvad nii alaliselt liigniisked alad (sood ja madalad veekogud) kui ajutiselt liigniisked alad (üleujutatavad jõeluhad, lauged mereranniku alad ja muud üleujutusalad). Tavaliselt on märgala pinnas küllastunud mageveega, kuid see võib olla ka soolane või riimveeline.
Sademehulk märgalal sõltub suuresti geograafilisest asukohast. Lõuna-Aasia märgaladel on tüüpiline sademehulk üle 5000 mm aastas, Eestis umbes 500 mm aastas[viide?]. Põhja-Ameerika põhjaosas leidub märgalasid, mille aastane sademehulk on 150 mm. Sama erinevad on märgala temperatuurid: ekvatoriaalses kliimas on aasta ringi soe, lähisarktilises kliimas võib talvel esineda kuni –50 °C külma.
Eesti territooriumist moodustavad erinevad märgalad (rannikualad, sood, soostunud alad, luhad, jõed ja järved) kokku umbes veerandi.[1]
Viimasel ajal[millal?] on säilinud märgalasid hakatud kaitse alla võtma. 1971. aastal Iraanis sõlmitud Ramsari konventsioon reguleerib rahvusvahelist märgalade kaitset. Sellega anti 1976 Matsalule rahvusvahelise tähtsusega märgala staatus. 1997. aastal lisandus Eestis 9, 2003. aastal 1, 2006. aastal 1, 2010. aastal 4 ja 2011. aastal 1 Ramsari märgala. 2014. aasta seisuga on Eestis 17 Ramsari rahvusvahelise tähtsusega märgala.
2. veebruaril tähistatakse rahvusvahelist märgalapäeva.[2]