Martin Evans
From Wikipedia, the free encyclopedia
Sir Martin John Evans (sündinud 1. jaanuar 1941) on Suurbritannia bioloog, kes koos Matthew Kaufmaniga kultiveeris 1981. aastal esimesena hiirtel embrüonaalseid tüvirakke ja kasvatas neid laboris. Koos Mario Capecchi ja Oliver Smithiesega töötas ta välja knockout-hiire ja sellega seotud suunatud homoloogilise rekombinatsiooni tehnoloogias – meetod embrüonaalsete tüvirakkude kasutamiseks spetsiifiliste geenimodifikatsioonide loomisel hiirtes.[1][2] 2007. aastal said need kolm teadlast Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.[3][4][5]
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
Martin Evans | |
---|---|
Martin Evans (2007) | |
Sündinud |
1. jaanuar 1941 Stroud, Gloucestershire, Inglismaa |
Alma mater | Cambridge'i ülikool, UCL |
Abikaasa | Judith Clare Williams |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | bioloog |
Töökohad | Cambridge'i ülikool, UCL, Cardiffi ülikool |
Tunnustus | Nobeli meditsiiniauhind (2007) |
Ta võitis suure stipendiumi Cambridge'i ülikooli ajal, mil geneetika oli hüppeliselt arenemas, ning hakkas huvi tundma bioloogia ja biokeemia vastu. Seejärel läks ta University College Londonisse, kus õppis Elizabeth Deuchari juhendamisel. 1978. aastal siirdus ta Cambridge'i ülikooli geneetikaosakonda ja alustas 1980. aastal koostööd Matthew Kaufmaniga. Nad uurisid meetodit, kuidas blastotsüste kasutada embrüonaalsete tüvirakkude eraldamiseks. Pärast Kaufmani lahkumist jätkas Evans oma tööd, eraldades hiire embrüost embrüonaalse tüviraku. Ta muundas seda geneetiliselt ja siirdas selle täiskasvanud emashiirtesse eesmärgiga luua geneetiliselt muundatud järglasi. Selle töö eest anti talle 2007. aastal Nobeli auhinna. Tänapäeval peetakse geneetiliselt muundatud hiiri meditsiiniliste uuringute jaoks ülioluliseks.