Kieli rahuleping
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kieli rahuleping ehk Kieli rahu (inglise keeles Treaty of Kiel, Peace of Kiel, rootsi ja taani keeles Freden i Kiel, Kielfreden, Kieltraktaten) on rahuleping, mis sõlmiti Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi ja Rootsi kuningriigi vahel ühelt poolt ning Taani ja Norra kuningriikide vahel teiselt poolt 14. jaanuaril 1814 Kielis.[1] See lõpetas osapooltevahelise vaenutegevuse Napoleoni sõdade raames. Suurbritannia ja Rootsi kuulusid prantslaste vastaste hulka (Kuues koalitsioon) ning Taani-Norra toetas Napoleon Bonaparte'i.[1]
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Suurbritannia, Rootsi ja Taani-Norra vahelise sõja lõpetanud rahuleping | |||
---|---|---|---|
Osa Napoleoni sõdadest | |||
Tõlgitud uustrükk lepingu Norrat puudutavast osast | |||
Toimumisaeg | 1814. aasta 14. jaanuar | ||
Toimumiskoht | Kieli linn | ||
Tulemus | Norra iseseisvumine, Rootsi Pommeri loovutamine Preisimaale, Helgolandi loovutamine Suurbritanniale, Taani ühinemine Napoleoni-vastase liiduga | ||
Territoriaalsed muudatused | Norra, Rootsi Pommeri, Helgoland | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Lepingu kohaselt ühines Taani kuningas Frederik VI Prantsusmaa-vastase liiduga, loovutas Helgolandi Briti kuningale George III-le ja suurema osa Norra kuningriigist Rootsi kuningale Karl XIII-le vastutasuks Rootsi Pommeri eest.[1] Maadevahetusest arvati välja Norrale kuulunud Gröönimaa, Island ja Fääri saared, mis jäid Taanile.[2] Aastatel 1931–1933 püüdis Norra edutult vaidlustada Taani õigust kogu Gröönimaale (Ida-Gröönimaa juhtum).[3]
Kõik rahulepingu punktid siiski ei rakendunud ellu. Norra kuulutas end iseseisvaks, võttis vastu oma põhiseaduse ja valis oma kuningaks Christian Frederiki. Seepärast keeldus Rootsi andmast üle Rootsi Pommerit, mille Viini kongress andis 1815 hoopis Preisimaale. Pärast lühikest sõda Rootsiga nõustus Norra astuma Rootsiga personaaluniooni Mossi lepingu alusel.