Jean Auguste Dominique Ingres
Prantsusmaa maalikunstnik / From Wikipedia, the free encyclopedia
Jean Auguste Dominique Ingres (29. august 1780 – 14. jaanuar 1867) oli prantsuse uusklassitsistlik maalikunstnik.
Jean Auguste Dominique Ingres | |
---|---|
Autoportree 24-aastaselt | |
Sünninimi | Jean Auguste Dominique Ingres |
Sündinud | 29. august 1780 |
Surnud | 14. jaanuar 1867 |
Rahvus | prantslane |
Tegevusala | maal, joonistamine |
Kunstivool | uusklassitsism |
Tuntud teoseid |
"Napoleon I keisritroonil" (1806), "Suur odalisk" (1814) |
Ehkki Ingres pidas ennast ajaloomaalijaks Nicolas Poussini ja Jacques-Louis Davidi traditsioonis, peetakse tema kõige väärtuslikumaks pärandiks aktimaale. Oma elu jooksul valmistas ta ka palju portreid, nii maalide kui ka joonistustena, mis on tänapäevani hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud.
Mineviku traditsioonide andunud austajana võttis Ingres endale akademismi kaitsja rolli; temale vastandus tollal aina populaarsemaks muutuvat romantismi esindav Eugène Delacroix. Ingres'i sõnul olid ta eeskujud "suured meistrid, kelle looming õitses tol mälestusväärsel sajandil, mil Raffael märkis üleva kunsti igavesed ja vaidlustamatud piirid ... Seega olen ma hea doktriini "säilitaja" ja mitte "uuendaja"."[1] Sellegipoolest peetakse tänapäeval Ingres'it ja mitmeid teisi tema kaasaegseid uusklassitsiste romantismiajastu vaimu kehastajateks[2], samas tema väljendusrikas vormi- ja ruumikäsitlus teevad temast moodsa kunsti eelkäija.
Ingres'i mõju enda loomingule on tunnistanud teiste hulgas Edgar Degas, Pablo Picasso ja Henri Matisse.