James Mattis
From Wikipedia, the free encyclopedia
James Norman Mattis (sündinud 8. septembril 1950 USA Washingtoni osariigis Pullmanis) on Ameerika Ühendriikide merejalaväe erukindral, kes oli aastatel 2017–2019 Ameerika Ühendriikide 26. kaitseminister.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2021) |
James Mattis | |
---|---|
James Mattis | |
26. Ameerika Ühendriikide kaitseminister | |
Ametiaeg 20. jaanuar 2017 – 1. jaanuar 2019 | |
Eelnev | Ash Carter |
Järgnev | Patrick M. Shanahan |
Ameerika Ühendriikide keskväejuhatuse komandör | |
Ametiaeg 11. august 2010 – 22. märts 2013 | |
Eelnev | David Petraeus |
Järgnev | Lloyd Austin |
Ameerika Ühendriikide ühendvägede juhatuse komandör | |
Ametiaeg 9. november 2007 – 11. august 2010 | |
Eelnev | Lance L. Smith |
Järgnev | Raymond T. Odierno |
Isikuandmed | |
Sünninimi | James Norman Mattis |
Sünniaeg |
8. september 1950 (73-aastane) Pullman, Washington, Ameerika Ühendriigid |
Sõjaväeline karjäär | |
Hüüdnimi | |
Sünniaeg |
8. september 1950 (73-aastane) Pullman, Washington, Ameerika Ühendriigid |
Truudusvanne | Ameerika Ühendriigid |
Teenistus | Ameerika Ühendriikide merejalavägi |
Teenistusaeg | 1969–2013[3] |
Auaste | Kindral[3] |
Juhtinud | |
Sõjad/lahingud |
Lahesõda[5] |
Autasud | Loetelu |
11. augustist 2010 kuni 22. märtsini 2013 teenis ta Ameerika Ühendriikide keskväejuhatuse 11. komandörina. Enne seda, kui president Barack Obama ta 2010. aastal kindral David Petraeuse asemel keskväejuhatuse ülemaks määras, teenis Mattis 2007. aasta 9. novembrist 2010. aasta augustini USA Ühendvägede juhatuse ülemana ja ühtlasi 9. novembrist 2007 8. septembrini 2009 NATO arendusstaabi ülemana.[4] Varem on Mattis teeninud I Merejalaväe Ekspeditsioonivägede, USA merejalaväeüksuste keskväejuhatuse ja Iraagi sõja ajal 1. merejalaväe diviisi ülemana.[6]
20. jaanuaril 2017 kinnitas Ameerika Ühendriikide senat Mattise 98 poolt- ja 1 vastuhäälega kaitseministriks.[7] Kaitseministriks sai ta teatavate tingimustega, sest ta oli tegevteenistusest eemal olnud ainult 3 aastat, aga USA seadused nõuavad, et kaitseminister peab olema tegevteenistusest eemal olnud 7 aastat. Ta oli 45. Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi administratsiooni esimene ametlikult kinnitatud liige. Ainsana hääletas tema vastu senaator Kirsten Gillibrand.
Kaitseministrina rõhutas Mattis Põhja-Korea kriisi valguses USA valmisolekut kaitsta oma pikaaegset liitlast Lõuna-Koread[8][9] Mattis välistas sõjaväelise koostöö Venemaaga,[10] toonitades, et Venemaa tegevus kujutab ohtu kaasaegsele maailmakorrale.[11][12] Ta vastandus aegajalt mõnede Trumpi administratsiooni otsustega, olles näiteks vastu USA väljumisele Iraani tuumaleppest,[13][14] USA Iisraeli saatkonna kolimisele Jeruusalemma ja kosmoseväe loomisele kuuenda väeliigina.[15] 20. detsembril 2018 andis Mattis sisse oma lahkumisavalduse protestiks president Trumpi otsusele USA väed Süüriast välja tõmmata.[16] Lahkumisavalduse kohaselt soovis Mattis ametisse jääda kuni 28. veebruarini 2019, põhjendades seda veebruaris toimuva NATO kaitseministrite kohtumisega. Trump nõustus algselt Mattise soovitud kuupäevaga,[17] kuid teatas 23. detsembril, et eemaldab Mattise ametist 1. jaanuaril 2019.[18] Trumpi motiiviks pakuti ajakirjanduses isiklikku solvumist, sest Mattis kritiseeris lahkumisavalduses Trumpi poliitikat USA liitlaste suunal ja autoritaarsete riigijuhtide tolereerimist.[19][18] Hiljem väitis Trump, et "vallandas" Mattise rahulolematuse pärast tema tööga kaitseministrina.[19] Mattise lahkumise järel asus 1. jaanuaril kaitseministri kohusetäitjaks endine asekaitseminister Patrick M. Shanahan.[18]