Dokumentalistika
From Wikipedia, the free encyclopedia
Dokumentalistika (inglise keeles documentary, prantsuse keeles documentaire) on dokumentaalteoste ehk dokumentaariumide – dokumentaalfilmi, -seriaali, -foto, -kirjandusteose või -lavateose – loomine, tõsielu kujutamine kunsti- või meediateosena. Dokumentaalteoseid luuakse peamiselt filmikunsti ja fotograafia vahenditega. Selle kõrval esineb teatris dokumentaaldraama ja kirjanduses reisikirjade žanr, mida läänemaailmas samuti seostatakse dokumentalistikaga.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) |
Dokumentaalfilmiks nimetatakse näitlejateta, tõsielulisi sündmusi kujutavat filmi.[1] Levinud arusaama järgi on selles talletatud tegelik elu, materjal esindab n-ö objektiivset tõde ja puuduvad väljamõeldud elemendid. Dokumentaalfilmi vorm on kino algusaegadest alates palju muutunud. Šoti dokumentaalfilmipioneer, filmilavastaja John Grierson, keda peetakse dokumentaalfilmi mõiste sõnastajaks, defineeris seda kui reaalsuse loomingulist käsitlust. Kommenteerides filmilavastaja Robert J. Flaherty varaseid antropoloogilisi filme ("Nanook põhjast" ja "Moana"), mis olid dokumenteerimise ja fiktsiooni segu, leidis ta, et dokumentaalfilmides esitatakse võrdselt kunsti ja fakte.[2]
Dokumentalistika teine laiem valdkond fotodokumentalistika on katustermin mitmekesisele operaatoritöö valikule. Muudest kunstifoto liikidest eristab seda terav fookus: päriselu hetk jäädvustatakse selleks, et edastada tähendusrikast sõnumit maailmas toimuva kohta. Võrreldes fotoajakirjanduse (keskmes uudiste edastamine) või tänavafotograafiaga (keskmes huvitav hetk igapäevaelust) keskendub fotodokumentalistika tavaliselt päevakohasele küsimusele (või loole), millega suhestub fotode või fotoseeria kaudu. Dokumentaalfotode loomisel võib olla ka sotsiaalseid eesmärke, näiteks juhtida ühiskonna tähelepanu olukordadele, mis (fotograafi nägemuse järgi) nõuavad kiiret parandamist.[3]