Binaarne opositsioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Binaarne opositsioon on tähenduslikult vastandlike terminite või vaadete süsteem.[1]
Binaarse opositsiooni puhul on vastamisi kaks rangelt defineeritud terminit, nagu näiteks naine ja mees, must ja valge, elu ja surm jne.[2] Binaarne opositsioon on oluline strukturalismis, mille kohaselt on binaarsed opositsioonid nii keeles kui ka mõtlemises fundamentaalsed.[3] Strukturalismis tõlgendatakse binaarset opositsiooni kui organiseerivat süsteemi filosoofias, kultuuris ja keeles.
Mõiste on pärit Šveitsi keeleteadlase ja semiootiku Ferdinand de Saussure'i strukturalismi teooriast.[2] Saussure’i järgi on keele eri üksustel väärtus ja tähendus ning keele iga üksus defineeritakse teisele üksusele vastandamise kaudu. Üksuste vaheline seos ei ole vastanduv, vaid vastastikku täiendav.[2] Saussure tõestas, kuidas märgi tähendus on tuletatud selle süntagmaatilisest ja paradigmaatilisest kontekstist.[4] Näiteks ei ole võimalik ette kujutada head, mõistmata, mida tähendab halb.[5]
Binaarses opositsioonis domineerib enamasti üks pool teise üle. Binaarsed opositsioonid on tihti väärtus- või rahvuspõhised ning nad jaotuvad hierarhiatesse ja omavad enamasti pealiskaudset tähendust.[6] Binaarseid opositsioone saab loogiliselt kirjeldada mitte ainult kahese, vaid neljase struktuurina, nt mees-naine on tõlgendatav kui mees-mittemees ja naine-mittenaine. Seega on selles binaarses opositsioonis peidus neli võimalust: mees, naine, mees-naine mõlemad, ja ei mees ega naine.[7] Pieter Fourie leidis, et binaarsetel opositsioonidel on veel sügavam või teise tasandi binaarsus, mis võimendab nende tähendust. Näiteks vastandus kangelane-antikangelane sisaldab sekundaarseid opositsioone, nagu hea/halb, ilus/inetu, meeldiv/ebameeldiv jne.[8]