Aleksandr Luria
From Wikipedia, the free encyclopedia
Aleksandr Luria (vene keeles Александр Романович Лурия; 16. juuli 1902 Kaasan – 14. august 1977 Moskva) oli juudi päritolu Nõukogude psühholoog, neuropsühholoogia koolkonna rajaja.
Avaldanud palju artikleid ja raamatuid afaasiast ja ajukahjustustest. Tema peamised teadussaavutused pärinevad neuropsühholoogia vallast. Luria oli pedagoogikateaduste doktor (1937), professor (1944), meditsiinidoktor (1943), Vene NFSV Pedagoogikateaduste Akadeemia liige (1947). Luria tegi teadus- ja pedagoogitööd Harkivis, Kaasanis ja Moskvas. Üle 50 aasta kestnud teaduskarjääri jooksul avaldas ta palju töid psühholoogia, psühholingvistika, psühhofüsioloogia, lapsepsühholoogia, etnilise psühholoogia, logopeedia ja muudes valdkondades. Ta uuris palju afaasiat ja vaimse alaarenguga lapsi. Tema teadusalaste kontaktide hulgas oli palju maailmatasemega teadlasi, sh Kurt Lewin, Jean Piaget, Oliver Sacks ja Jerome Bruner. Kuni surmani 1977. aastal tegeles Luria sündroomanalüüsi meetodi väljatöötamisega.
Panustas suuresti täiskasvanute ajuvigastuse ja nendega kaasnevate sensomotoorsete, mälu- ja kõnehäiretete uurimisse. Karjääri alguses tegeles taju kultuuriliste aspektidega, hiljem õppis neuroloogiat, et töötada meedikuna närvisüsteemi haigustega. Laiemalt tuntakse teda nende uurimistööde ja publikatsioonide kaudu, mis keskenduvad täiskasvanute afaasiale ja sealjuures frontaalsagara funktsioonidele. Tema detailsed uurimused taju ja mälukaotuse kohta on ülemaailmselt tuntud. Oma töödes käsitleb vaimset ja füüsilist käsikäes. Tema psühholoogiline mudel oli saavutus, mis võimaldas tal üle elada pingelisemad aastad Nõukogude võimu ohtude rüpes.[1]