Albaania kuningriik (1939–1943)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Albaania kuningriik (geegi albaania: Mbretnija Shqiptare, albaania standardkeel: Mbretëria Shqiptare, itaalia: Regno albanese), tuntud ka kui Suur-Albaania, eksisteeris Itaalia kuningriigi protektoraadina. See oli tegelikult unioon Itaalia ja Albaania vahel, mida ametlikult juhtis Itaalia kuningas Vittorio Emanuele III ja tema valitsus: Albaaniat juhtisid aastast 1939 aastani 1943, pärast sõjalist okupeerimist Itaalia poolt Itaalia kubernerid. Sel ajal lakkas Albaania olemast sõltumatu riik ja jäi Itaalia koloniaalimpeeriumi autonoomseks osaks, mida juhtisid Itaalia valitsusametnikud, kes kavatsesid teha Albaaniast Suur-Itaalia osa, assimileerides albaanlased itaallasteks ja koloniseerides Albaania itaalia asunikega Apenniini poolsaarelt, et muuta see järk-järgult Itaaliaks.
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2016) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2016) |
Regno Albanese 1939–1943 | |
Albaania kuningriik aastal 1942 | |
Valitsusvorm |
konstitutsiooniline monarhia fašistlik üheparteiline riik |
---|---|
Osa | Itaalia protektoraat |
Pealinn | Tirana |
Religioon |
sunniitlus katoliiklus õigeusk bektaši sufism |
Riigikeeled |
albaania itaalia |
Rahaühik |
Albaania lekk (1939–1941) Itaalia liir (1941–1943) |
Londoni lepinguga Esimese maailmasõja ajal lubas Antant Itaaliale omandina Kesk- ja Lõuna-Albaania tasuks võitlemise eest Antanti poolel. Juunis 1917, pärast seda, kui Itaalia sõdurid haarasid kontrolli Albaania oluliste alade üle, kuulutas Itaalia ametlikult protektoraati Kesk- ja Lõuna-Albaania üle; kuid see tühistati septembris 1920, kui Itaaliat survestati oma armee Albaaniast välja viima. Itaalia oli raevus minimaalse kasu pärast, mille ta rahuläbirääkimistelt sai, pidades seda Londoni lepingu rikkumiseks. Itaalia fašistid väitsid, et albaanlased olid etniliselt seotud itaallastega sidemete kaudu muinasaegsete italiootide, illüüria ja Rooma rahvastega, ning et Rooma ja Veneetsia riikide avaldatud suur mõju Albaaniale põhjendas Itaalia õigust seda omada. Itaalia õigustas Albaania annekteerimist ka sellega, et kuna mitusada tuhat Albaania päritolu inimest oli juba imbunud Lõuna-Itaalia ühiskonda, oli Albaania liidendamine mõistlik meede Albaania päritolu inimeste ühte riiki ühendamiseks. Itaalia toetas Albaania irredentismi, mis oli suunatud peamiselt albaanlastega asustatud Kosovole Jugoslaavias ja Epeirosele Kreekas, eriti Tsamouriá piirialale, kus elas çami albaanlaste vähemus.