Tartu õuekohus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Tartu õuekohus (rootsi keeles Dorpats hovrätt) oli Liivi-, Ingeri- ja Karjala kindralkubermangu kõrgeim kohtuorgan (õuekohus) Tartus.
Tartu õuekohus oli Rootsi suurvõimu ajastul 1630. aastal kuningas Gustav II Adolfi käsul avatud Rootsi Kuningriigi kolmas õuekohus Svea õuekohtu (1614) ja Soome Suurvürstkonna Turu õuekohtu (1623) järel, mis loodi Liivi-, Ingeri- ja Karjala kindralkuberner Johan Skytte juhtimisel toimunud ulatusliku kohtureformi tulemusena.
Esimese astme kohtuks oli maakohus (Tartus Tartu maakohus – Dorpats häradsrätt), mille apellatsiooniastmena toimis kuni 1639. aastani lossikohus (Tartus Tartu lossikohus), kuid olulisemates asjades toimis esimese astme kohtuna ka Tartu õuekohus. Tartu lossikohus teostas järelevalvet kohtuotsuste täitmise üle, kuid 1639. aastal lossikohus likvideeriti.
Õuekohus oli edasikaebeinstantsiks ka Tartu Ülikooli asutamisel 1632. aastal loodud Tartu ülikoolikohtule.[1]
Hiljem loodi Rootsile kuulunud aladel veel Göta õuekohus (1634) Jönköpingis ja Vaasa õuekohus (1775) Vaasas. Õuekohtud olid Rootsis kõrgeimaks kohtuks kuni riigikohtu loomiseni 1789.
Põhjasõja ajal viidi Tartu õuekohus ohu kartuses 1702.–1703. aastal Riiga ja muutus Liivimaa õuekohtuks.