Päikeseelement
From Wikipedia, the free encyclopedia
Päikeseelement[1] ehk fotogalvaaniline element (inglise keeles solar cell või photovoltaic cell)[2] on fotoelektriline seadis, mis valguskiirgust absorbeerides (neelates) muundab valgusenergia vahetult elektrienergiaks.[3] Muundamine toimub pooljuhtmaterjalis – absorbermaterjalis – moodustatud pn-siirdes.
Valgust neelava ja muundava kihi paksuse järgi jagunevad päikeseelemendid paksu- ja õhukesekihilisteks. Valdava turuosa maailmas hõivavad paksukihilised päikeseelemendid ja umbes 5% õhukesekihilised (2020).[4] Viimaseid tuntakse üldiselt õhukesekileliste päikeseelementidena (inglise keeles thin-film solar cell),
Paksukihilised elemendid valmistatakse kristallilisest ränist 150–200 mikromeetri paksuste plaatidena (inglise keeles wafer). Kristallilisest ränist elementides moodustab valgust neelav ja muundav kiht räniplaadi pealispinnas 10–100 µm (olenevalt räni kristallistruktuurist). Õhukesekilelistel elementidel võib kile olla sada korda õhem.
Ühe päikeseelemendi elektromotoorjõud (avaahelapinge) on 0,6–0,7 V ja tööpinge keskmiselt 0,5 V. Elemendi arendatav võimsus sõltub valgust absorbeeriva pinna suurusest ja on kristallilisest ränist elementide korral keskmiselt 160 W/m2 (standardtingimustel). Elemendi plaadi levinud küljepikkus on 156 mm.
Nõutava pinge ja võimsuse saamiseks ühendatakse vajalik arv elemente järjestikku (jadaühendusse). Läbipaistva pealispinnaga kaitsekesta paigaldatud elemendid moodustavad päikesemooduli. Harilikult ühendatakse jadamisi 60 elementi, nii et saadakse moodul tööpingega 30 V. Suurema võimsuse saamiseks ühendatakse moodulid päikesepaneeliks.
Vahel nimetatakse päikeseelementideks ekslikult ka päikesekollektori elemente.[5] Need elemendid aga ei tooda elektrivoolu, vaid salvestavad energiat soojusena boileris.