Optiline koherentstomograafia
From Wikipedia, the free encyclopedia
Optiline koherentstomograafia (OCT) on interferomeetriline mitteinvasiivne meetod, millega saab uurida naha või muude kudede ehitust kuni 2–3 mm sügavuseni mikromeetrites mõõdetava lahutusvõimega. Esmakordselt demonstreeriti meetodit 1991. aastal pikisuunalise lahutusega ~30 µm. Seoses lairibaliste valgusallikate (eriti heledate valgusioodide) kasutuselevõtuga saavutati 2001. aastal mikromeetrist täpsem lahutus. Praeguseks on OCT kasutusel laialt aktsepteeritava pilditehnikana, eriti oftalmoloogias ja teistes biomeditsiinirakendustes.
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2007) |