Norra kuningriik (872–1397)
From Wikipedia, the free encyclopedia
Norra kuningriik (vanapõhja keeles Noregsveldi, bokmål'is Norgesveldet, uusnorra keeles Noregsveldet) oli 9. sajandi lõpust 14. sajandi lõpuni eksisteerinud kuningriik Skandinaavias, mis hõlmas tänapäevase Norra ja Rootsi (Jämtland, Herjedalen, Ranrike, Idre ja Särna) alasid.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) |
Norra kuningriik vanapõhja keeles: Noregsveldi 872–1397 | |||||
Norra lipp kasutuses vähemalt 13. sajandist
Norra vapp, kasutuses vähemalt 13. sajandist
| |||||
Vana-Norra kuningriik ja tema valdused (va Gröönimaa) | |||||
Valitsusvorm | kuningriik | ||||
---|---|---|---|---|---|
Rahvaarv | 400 000[1] (umbes aastal 1300) | ||||
|
Riigi algusaastaks loetakse kokkulepitult 872. aastat, mil kuningas Harald Kaunisjuus alistas Hafrsfjordi lahingus tema vastu koondunud teised Norra väikeriikide valitsejad. 11. sajandi alguses võttis Norra kuningas Olav II Haraldsson vastu ristiusu. Norra kuldajaks loetakse 13. sajandit, mil riigi koosseisu kuulusid ka Island, Gröönimaa ja tänapäeval Šotimaa koosseisu kuuluvad saared. Norra kaotas iseseisvuse 14. sajandi lõpul, kui sattus personaaluniooni kaudu Taani alla.
Keskaegne Norra mängis olulist rolli Põhja-Euroopa poliitikas ning Norra identiteedi tekkes. Keskaegset riiki loetakse tihti tänapäevase Norra kuningriigi eelkäijaks.[2]