Mitteterritoriaalne autonoomia
Kollektiivsetel õigustel põhinev autonoomia riigisisese etnilise, keelelise, kultuurilise või religioosse mitmekesisuse haldamiseks / From Wikipedia, the free encyclopedia
Mitteterritoriaalne autonoomia on kollektiivse autonoomia vorm, millele on iseloomulik, et autonoomsed pole mitte konkreetsete piiridega territooriumil elavad elanikkonnarühmad, vaid keeleliste, kultuuriliste, religioossete või muude tunnuste alusel piiritletavad kogukonnad.
Kuigi mitteterritoriaalse autonoomiaga sarnanevaid ühiskonnakorralduse viise leidus ka kaugemas minevikus (tuntuim neist Ottomani impeeriumi millet-süsteem), lähtub tänapäevane teoreetiline arusaam mitteterritoriaalsest autonoomiast Austria sotsiaaldemokraatide Karl Renneri ja Otto Baueri 19.–20. sajandi vahetusel välja pakutud autonoomiamudelist, mille eesmärk oli leida lahendus Austria-Ungari etnilise mitmekesisusega kaasnenud probleemidele ja konfliktidele. Samas võivad tänapäeval praktikas rakendatavad mitteterritoriaalse autonoomia vormid olla mitmepalgelised ja seejuures ei pruugi neil olla mingit seost Renneri ja Baueri omaaegse nägemusega.
Mitteterritoriaalset autonoomiat võidakse rakendada või teoreetilistes aruteludes sobivaks pidada näiteks riigisisese mitmekesisuse haldamiseks, sealhulgas selleks, et maandada konflikte ja vältida separatistlikke meeleolusid vähemuste seas. Lisaks võib mitteterritoriaalne autonoomia olla üheks võimujagamismeetmeks, millega suurendatakse vähemusgruppide kaasatust otsustusprotsessidesse. Mitteterritoriaalset autonoomiat peetakse eriti kohaseks hajutatud kogukondade huvide kaitsel, aga seda on sobivaks peetud ka näiteks põlisrahvastele, kelle huvid on sageli territoriaalsed. Mitteterritoriaalne autonoomia ei pruugi samas toimida täiesti iseseisva meetmena, vaid seda võidakse kombineerida territoriaalsete mitmekesisuse haldamise vahenditega.