Käimla
From Wikipedia, the free encyclopedia
Käimla (ka kemmerg, väljakäigukoht, peldik) on koht, ruum või hoone, kus inimesed käivad roojamas ja urineerimas.
See artikkel vajab toimetamist. (August 2011) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Käimlatüübid on vesiklosett, kuivkäimla, välikäimla, tualett, avalik käimla ja avalik tualett[viide?].
Tähepaar WC pärineb inglise keelest, kus Water Closet tähendab vesiklosetti. Kuigi mitteingliskeelsetes maades ei tähenda see lühend midagi, on see tähepaar saanud paljudes maades käimla tunnuseks, isegi nende käimlate tunnuseks, mis pole vesiklosetid. Vahel kasutatakse ka tähist 00.
Kuivkäimla kogumiskastis kasutatakse sageli väljaheidete kogumiseks keemiat[küsitav] (nn keemiline kassiliiv) või turbamulda. Kuivkäimlaid võidakse kasutada autohaagistes, autosuvilates, paatides, purjekates ja kaugliinibussides. Peamiselt töötavad kuivkäimlad elektrita. On olemas ka kuivkäimlaid, mis vajavad tööks elektrit; selle abil jahutatakse väljaheiteid, et vähendada nende eritatavat lõhna.
Käimlad on leiutatud aastatuhandeid tagasi ja nähtavasti mitmel pool maailmas sõltumatult. Mohenjo Daros olid juba umbes 2800 eKr üsna tänapäevased käimlad, tellistest ehitatud ja puust istmetega. Harappa tsivilisatsioonis oli vesiklosett peaaegu kõigis majades. Vesiklosette leiti ka Orkney saartel olevast Skara Brae asulast, kus elati ajavahemikul 3100–2500 eKr. Kreetal hakati tualette kasutama Minose kultuuri ajal 18. sajandil eKr, Vana-Egiptuses vaaraode ajastul.