Kalmari sõda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kalmari sõda oli sõda Taani ja Rootsi kuningriigi vahel Põhja-Norras asuva Finnmargi piirkonna kontrolli üle aastatel 1611–1613, mille tulemusel Rootsi oli sunnitud tunnistama Taani-Norra ülemvõimu selles piirkonnas.
Kalmari sõda | |||
---|---|---|---|
Toimumisaeg | 1611–1613 | ||
Toimumiskoht | Skandinaavia | ||
Tulemus | Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Jõudude suurus | |||
|
Taani kuningas Christian IV kuulutas sõja Rootsile 1611. aasta aprillis, pärast seda, kui Rootsi kuningas Karl IX oli kuulutanud oma nõudmisi Finnmargi piirkonnale, mis omas strateegilist ja majanduslikku tähtsust Atlandi ookeani-Valge mere mereteel ning omas tähtsust ka Taani-Norra varustamisel kala- ja karusnahkadega.
Lisaks Finnmargi piirkonnale pretendeerimisele oli Taani riigile ohuks ka Rootsi riikliku võimsuse kasv Läänemere idaosas, ning Skandinaavia poolsaare ja Sjællandi vahel asuva Øresund väina taga Rootsis rajatud Göteborgi sadama võimsuse suurenemine.
Sõda sai nime Rootsi sadamalinna Kalmari järgi, mille taanlased vallutasid 1611. aasta suvel. Sõjategevuses kandsid rootslased kaotusi, Norra väed sundisid rootslased Finnmargist lahkuma ja 1612. aasta mais hõivasid taanlased nende Älvsborgi sadama Västergötlandis.
Sõda lõppes 20. jaanuaril 1613 Knäredi rahulepingu allkirjastamisega, millega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu Finnmargi üle ja Älvsborgi sadam jäi taanlaste valdusse kuni Rootsi poolt sõjakahjude tasumiseni neli aastat hiljem.