Kaheksakümneaastane sõda
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kaheksakümneaastane sõda (hollandi keeles: Tachtigjarige Oorlog; hispaania keeles: Guerra de los Ochenta Años) või Hollandi iseseisvussõda (1568–1648) oli seitsmeteistkümne provintsi ülestõus (tänapäeval Holland, Belgia ja Luksemburg) Hispaania ülemvõimu vastu.
Kaheksakümneaastane sõda Hollandi iseseisvussõda | |||
---|---|---|---|
Leideni piiramisrõngast vabastamine (1574) | |||
Toimumisaeg | 1568–1648 | ||
Toimumiskoht |
Madalmaad Hollandi–Portugali koloniaalsõda | ||
Tulemus |
Münsteri rahu
| ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kaotused | |||
|
Pärast mässu algust provintsides saatis Felipe II kohale oma väed ja saavutas kontrolli enamuse mässuliste provintside üle. Pagendatud Oranje Willemi juhtimisel jätkasid põhjapoolsed provintsid veel vastupanu. Lõpuks suutsid nad Hispaania väed välja lüüa ja asutasid 1581. aastal Hollandi Vabariigi.
Sõda jätkus veel teistes piirkondades, ehkki vabariigi südant enam ei ohustatud. See hõlmas ka võitlust Hollandi kolooniate asutamiseks, mis sai alguse Hollandi rünnakutest Portugali ülemereterritooriumidele, kuna Portugal moodustas Hispaaniaga personaaluniooni (1580–1640). Hispaania ja Euroopa suurriigid tunnustasid Hollandit Vabariiki 1609. aastal kaheteistaastase vaherahu alguses.
Vaenutegevus puhkes uuesti juba laiema Kolmekümneaastases sõja raames 1619. aasta paiku. Sõda lõpetati 1648. aastal Münsteri rahuga (Vestfaali rahu lepinguline osa), kui Hollandi Vabariiki tunnustati lõplikult iseseisva riigina, mis ei kuulunud enam Saksa-Rooma riigi koosseisu. Münsteri rahu peetakse mõnikord Hollandi kuldajastu alguseks.