Kõrgtemperatuurne ülijuht
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kõrgtemperatuurne ülijuht on materjal, millel avalduvad ülijuhtivad omadused ebaharilikult kõrgetel temperatuuridel. Esimese kõrge kriitilise temperatuuriga (temperatuur, millest madalamatel temperatuuridel algab üleminek normaalfaasist ülijuhtivasse faasi) ülijuhi LaBa2Cu3O7-x avastasid 1986. aastal IBM-i teadlased Georg Bednorz ja Karl Alexander Müller. 1987. aastal pälvisid nad selle suure avastuse eest Nobeli füüsikaauhinna.[1]
See artikkel vajab toimetamist. (November 2014) |
Tavaliste ülijuhtide puhul nagu elavhõbe või tina on ülijuhtivasse olekusse ülemineku temperatuurid oluliselt madalamad kui kõrgtemperatuursetel ülijuhtidel. Metalsete ülijuhtide kriitiline temperatuur on vahemikus 0–30 K (−243,2 °C). Kõrgtemperatuursete ülijuhtide puhul on aga täheldatud üleminekutemperatuure ka 138 K (−135 °C) juures. Kuni 2008. aastani arvati, et kõrgtemperatuursete ülijuhtide omadused on vaid kupraatmetallidel (vaskoksiididel põhinevad materjalid), mistõttu tunti neid kui kõrgtemperatuursete ülijuhtide sünonüümi. Nüüdseks on teada juba ka mitmed rauapõhised ühendid, millel on samuti kõrgtemperatuursete ülijuhtide omadused.[1]