Kõrglahutusega televisioon
From Wikipedia, the free encyclopedia
Kõrglahutusega televisioon ehk peeneraldustelevisioon ehk HD-televisioon (HDTV, inglise k high-definition television) on digitaalse televisiooni süsteem, millel on suurem lahutusvõime kui tavalahutusega televisioonil (SDTV).
Suurema lahutusega telepilt koosneb suuremast hulgast tihedalt üksteise kõrval olevatest pildipunktidest ehk pikslitest, mis kokkuvõttes tekitavad ekraanile teravama kujutise. Vaataja jaoks on selle tulemusena telepilt tavatelevisiooniga võrreldes selgem ja detailirohkem.
Kõrglahutusega pildil on võrreldes SDTV-ga neli korda rohkem piksleid, seega näitab ta palju rohkem üksikasju kui analoogtelevisioon või tavaline DVD. HDTV saated edastatakse ainult laiformaadis, s.o kuvasuhtega 16:9.
Kui tavalise PAL-värvisüsteemile vastava SDTV-telepildi lahutusvõime on 720×576 pikslit, siis HDTV lahutusvõime võib olla
- 1280×720 pikslit — HD; selle laotussüsteemi tähis on 720p, mis tähendab, et kaadris on 720 rida, mis laotatakse järjest, rida-realt (p — progressive);
- 1920×1080 pikslit — FHD, laotussüsteemi tähis 1080i või 1080p:
- 1080i korral koosneb kaader kahest poolkaadrist, milles pildisignaali laotatakse üle rea (i — interlaced);
- 1080p korral kasutatakse täiskaadrilaotust, s.t laotatakse kaadrit moodustavad read järjest.
HD-valmidusega teleri ekraanil on 1920 rida ja reas 1080 pikslit. Telerid logoga Full HD (täielik HD) võimaldavad vaadata peale SD- ja HD-telepildi ka HD-videokaamera, HD DVD ja BD pilti.
Full HD järglasena võttis Tarbeelektroonika Liit (Consumer Electronics Association) 2012. aastal vastu UHD (4K) standardi. Ekraan mahutab siin neljakordselt piksleid — see tähendab kaks korda rohkem nii reas kui veerus, kui 1080p Full HD pilt. See tähendab, et UHD-ekraani eraldusvõime on 3840×2160 pikslit.