John Donne
inglise luuletaja, jurist ja vaimulik / From Wikipedia, the free encyclopedia
John Donne ([d'ʌn]; 22. jaanuar 1572 London, Inglismaa – 31. märts 1631 London) oli inglise luuletaja, jurist ja Inglismaa Kiriku vaimulik.
John Donne'i portree, kunstnik Isaac Oliver | |
Sündinud |
22. jaanuar 1572 London, Inglismaa |
---|---|
Surnud |
31. märts 1631 London, Inglismaa |
Puhkepaik | Saint Pauli katedraal, London |
Rahvus | inglane |
Kodakondsus | Inglismaa |
Haridus | Cambridge'i ülikool (audoktor) |
Elukutse | luuletaja, jurist, vaimulik |
Žanr | satiir, armastusluule, eleegiad, jutlused |
Kirjandusvool | metafüüsiline luule |
Tuntud teoseid | "Kirp", "Maailma anatoomia", "Pühad sonetid", "Devotions upon Emergent Occasions", "Death's Duel" |
Abikaasa | Anne More |
Donne'i on metafüüsiliste poeetide tähtsaim esindaja. Tema teosed paistavad silma tugeva sensuaalse stiili ja žanririkkuse poolest: nende hulgas leidub sonette, armastusluuletusi, usuluulet, tõlkeid ladina keelest, epigramme, eleegiaid, laulutekste, satiire ja jutlusi. Donne'i luules torkab silma keele rikkalikkus ja uuenduslikud metafoorid. Donne'i stiili iseloomustavad äkilised sissejuhatused, paradoksid, nihestused ja iroonia. Need stilistilised jooned, samuti sage dramaatiline või kõnekeelne rütm, tihe süntaks ja keerukas kõnekunst olid ühtaegu nii Euroopa barokk-kirjanduse ja manerismi tehnikate inglise keelde mugandamise tulemus kui ka reaktsioon Elizabethi-aegse kirjanduse ladusale konventsionaalsusele.
Tema varane luule näitas Inglise ühiskonna põhjalikku tundmist, millest tulenes ka tema terav ühiskondlik kriitika. Teine oluline teema oli ehtsa usu või religiooni otsingud, mille teemal ta sageli teoretiseeris. Samuti kirjutas ta ilmalikke, sealhulgas erootilisi armastusluuletusi. Eriti tuntud on Donne oma meisterlike "metafüüsiliste" metafooride, vastanduste ja kõrvutuste poolest. Just tema kujundi- ja vorminihestuste tava oli peamine põhjus, miks klassitsistlikud kriitikud Donne'ile ülikriitilisi hinnanguid andsid (John Drydeni meelest Donne "topib metafüüsikat mitte üksipäini satiiridesse, vaid ka oma armuvärssidesse, kus peaks valitsema vaid loomupära, ning hämmeldab õrnema soo aru kenade filosoofiliste arutlustega, kui ta peaks mõjutama nende südameid ja lõbustama neid armu pehmusega"; Ben Johnsoni sõnul "John Donne väärinuks rütmipidamatuse eest ülespoomist", kuid 19. sajandi romantikud nagu Samuel Coleridge ja Robert Browning ning 20. sajandi modernistid eesotsas T. S. Eliotiga hindasid teda kõrgelt.
Hulk heliloojaid on seadnud Donne'i tekste muusikasse, alates Alfonso Ferrabosco nooremast ja John Dowlandist ning lõpetas 20. sajandil Benjamin Britteniga.