Hilisbarokk
From Wikipedia, the free encyclopedia
Hilisbarokk oli periood barokiajastu lõpus, laias laastus aastatel 1770–1790.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
1770.–1790. aastatel hakkas barokk tasapisi segunema antiikeeskujudel põhinevate rangemate vormidega, mis olid varem taandunud lopsakuse ees.
Hilisbaroki tunnusjooned arhitektuuris:
- tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega;
- aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks;
- hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused.
Varasemad hooned, kus domineerivad mõningate klassitsismi elementidega segunenud baroklikud jooned, liigitatakse hilisbaroki alla. Kui klassitsistlikud vormijooned on saanud hoones juba juhtiva koha, säilitades samas osa barokseid elemente, tavatsetakse hoonet nimetada varaklassitsistlikuks. Piir hilisbaroki ja varaklassitsismi vahel on väga suhteline, näiteks paljusid mõisahooneid on lahterdatud mitmeti.