Flogiston
From Wikipedia, the free encyclopedia
Flogiston oli 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi ettekujutuste (flogistoniteooria) järgi aine, mis vabaneb muu hulgas põlemisel. Flogistoniteooriat peetakse esimeseks teaduslikuks teooriaks keemia ajaloos, sest ta põhines suurel hulgal katseandmetel tule ja põlemise ning sarnaste protsesside kohta.
Georg Ernst Stahlilt pärineval klassikalisel kujul ütleb flogistoniteooria, et kõik põlevad ained, sealhulgas metallid, sisaldavad ühist printsiipi – flogistoni, mis ainete põlemisel või metallide kaltsineerimisel lendub. Mida rohkem flogistoni aine sisaldab, seda paremini ja ägedamalt ta põleb. Metallid koosnevad "metallilubjast" (tänapäeva mõistes metallioksiidist) ja flogistonist ning on seega liitsema koostisega kui nende "lubjad" (tänapäeva mõistes oksiidid). Metallide kuumutamisel flogiston lendub ning jääb järele "metallilubi". Et "metallilubjast" metalli saada, tuleb talle lisada flogistoni. Seda saab teha kuumutamisel eriti flogistonirikaste ainete abil (flogiston võib ühelt ainelt teisele üle minna). Sellised ained on näiteks süsi (puusüsi) ja vesinik (mida mõned keemikud või alkeemikud(?) pidasid puhtaks flogistoniks).
Praegu oksüdeerumise nime all tuntud nähtus on flogistoniteooria järgi flogistoni kaotamine, redutseerumine aga flogistoni omandamine. Flogistoni eraldumisega seletas Stahl ka roostetamist ning pidas roostet ja tuhka flogistonivabadeks.
Stahl pani küll tähele, et metallid muutusid "lubjastudes" raskemaks, mitte kergemaks, kuid ta pidas seda teooria seisukohast ebaoluliseks kõrvalnähtuseks: flogiston oli tema arvates peaaegu kaaluta, kaaluta või isegi negatiivse kaaluga printsiip ehk agent.