Ernst Bergmann
From Wikipedia, the free encyclopedia
Ernst Gustav Benjamin von Bergmann (16. detsember 1836 Riia – 25. märts 1907 Wiesbaden) oli baltisaksa kirurg, aseptika rajaja.
Ernst von Bergmann oli Ruhja pastori Richard von Bergmanni (1805–1878) ja Bertha Krügeri (1816–1877) poeg.
Ta lõpetas erakooli, õppis 1854–1859 Tartu Ülikoolis ja sai 1860 samas doktorikraadi. Ta oli 1863–1864 Tartus eradotsent, 1864–1871 dotsent, 1871–1878 professor, kirurgiakateedri juhataja ja I kirurgiakliiniku direktor. Ta läks 1878 kirurgiaprofessoriks Würzburgi Ülikooli ja sealt 1882 Berliini Charitésse. Ta oli Preisi-Austria (Balkanil, 1866), Saksa-Prantsuse (1870–1871) ja Vene-Türgi sõjas (1877–1878) välikirurg.
Bergmann oli üks esimesi aseptika rakendajaid haavaravis, hakates steriliseerima kirurgiainstrumente. Ta avaldas 1870. aastal uurimuse leeprast ja selle ravist Liivimaal. Tema uurimistöö pani aluse leprosooriumide avamisele. Rahvusvahelise tuntuse tõid talle koljuvigastusi ja ajuhaigusi käsitlevad uurimused. Ta tegeles palju aastaid pahaloomuliste kasvajatega, mille tulemusena avaldas teose "Die gegenwärtigen Forschungen über den Ursprung des Krebses". Arstiteaduses on tuntud Bergmanni sündroom (valu kadumine kaksteistsõrmikuhaavandi korral pärast verejooksu algamist) ja Bergmanni meetod (hüdrotseele kirurgilises ravis).
Tema teeneks loetakse ka Tartu Toome kliiniku juurdeehitise rajamist (avati septembris 1875). Tänu soodsatele tingimustele sai uues haavakliinikus käsitleda operatiivkirurgiat mitte ainult üliõpilastega, vaid ka sõjaväearstidega, keda sageli saadeti Tartusse täiendkoolitustele.
Ta oli mitme käsiraamatu ja kirurgiaajakirja (Archiv für Klinische Chirurgie, Centralblatt für Chirurgie) toimetaja ja kaastööline.
Ta oli üks kolmest arstist, kes oli ravinud Friedrich III-l kõrivähki, enne kui too 1888. aastal sellesse suri.